Emily, 6.

"Capoeirista on rahulik. Aeglane on angoleiro jaoks ikka veel liiga kiire."

Mestre Curió

Maal sellelt aadressiltVaesuses Mestre Pastinha üritab elustada oma kuulsusrikast minevikku

Ühe riigi kuulsaima capoeirista, Vicente Ferreira Pastinha, capoeira-akadeemia on veebruarist taasavatud. Vähesed inimesed teavad sellest, sest hetkel pole seda veel välja kuulutatud, et Pelourinhos Gregório de Matose tänav nr 51 saavad vanad capoeira-õpilased teisipäviti, neljapäeviti ja pühapäeviti alates kella 5st kokku, et laulda ja capoeirat mängida.

Koos 90-aastase Mestre Pastinhaga laulavad ja mängivad capoeirat tema naine Maria Romélia, João Grande, João Pequeno, Ângelo Romero, Valdinho ja Papa Amarelo – mestre kõige vanemad õpilased. „Aga akadeemial pole veel õpilasi, sest kõik, kes kohale tulevad, tahavad tasuta trenne, lubadusi on palju,“ kurdab Maria Amélia [peaks olema Romélia].

HÜLJATUD

Mestre Pastinha on väga haige ja veedab oma päevi külitades Pelourinhos maja nr 14, kus tal on kaks räpast ja hämarat tuba, koridoris pingil. Ta räägib vähe ning tema naine on see, kes tema eest kaebab. Akadeemia, mis varem asus majas, kus praegu on SENAC[1], suleti, kui alustati restaureerimistöödega. Maria Romélia sõnutsi viidi ära kõik akadeemia vahendid ja polnud kasu ka vastavas ametis [Fundação do Patrimônio do Pelourinho] käimisest, et aru pärida juhtunu kohta. Sellest ajast tänaseni on Mestre Pastinhat saatnud hüljatus ja ärakasutamine, nagu on aru saada tema naise sõnadest:

„Me kuuleme ainult lubadusi, paljudelt sõpradelt, kirjanikelt ja ajakirjanikelt, kes siin käivad, aga korralikku raha meil sellegi poolest pole,“ sõnab Maria Romélia olles väsinud nägemast, kuidas Mestre Pastinhat ära kasutatakse. Tema sõnutsi on kirjutatud palju raamatuid, reportaaže, filme ja sellele vaatamata pole neile midagi makstud. Lõpuks on tal üks palve:

„Ärgu tehtagu esinemisi öeldes, et tulu läheb tema [M Pastinha] hüvanguks, sest meie ei näe seda raha. Palun samuti, et Pastinha nime ei kasutataks enam lauludes ja esinemistel, sest hiljem pole tal millelegi õigusi.“

KUULUS JA VAENE

Tegelikult ei too aastatega kogutud kuulsus Mestre Pastinha viimastele aastatele midagi head. „Tulevad fotograafid, teevad temast pilte ja müüvad neid 700 cruzeiro eest,” ütleb Maria Romélia. Samal ajal hoiab abielupaar hinge sees Antônio Carlos Magalhãesi esimesel valitsemisajal saadud toetusest ja rahast, mida Maria Romélia teenib müües acarajéd, kui võimalik, hotell Pelourinho uksel.

Mestre Pastinha haigus on vanadus, ta on pime ja ei mängi seetõttu enam capoeirat. Kui tal on raha, räägib Maria Romélia, siis kutsub ta arsti ja ostab ravimeid, kui pole, siis ta anub ja saab midagi vähestki. Kuid ta arvab, et kellelgi pole kohustust anda midagi ilma rahata, nii nagu Mestre Pastinhal pole kohustust õpetada tasuta.

Mõnda aega tagasi salvestas Philips ühe Mestre Pastinha capoeira-vinüüli. Nüüd üritab Maria Romélia kokku saada raha edasi-tagasisõiduks Rio de Janeirosse, kus ta kavatseb vinüüli uuesti salvestada. „Kui vähemalt ükski pank finantseeriks taassalvestust või raamatu väljaandmist, siis oleks hästi.”

Raamat saaks selline, mis räägiks selle endise mereväetöötaja, seinamaalija, kihlveokorraldaja, korrarikkuja, rändkaupmehe ja kasiino turvamehe elust, kelle kohta käis juba ammu ettekuulutus kurvast saatusest: „Ta sureb vaese, haige, aga kuulsana.”

Tema esimese akadeemia, Angola Spordikeskuse, aegadel andis Mestre Pastinha hariduse enam kui kümnele tuhandele õpilasele ja selle sulgemisest saati unistas Capoeira-kooli taasavamisest. Sündinud Bahias, Salvadoris, alustas Mestre Pastinha oma meistriteekonda õppides võitlema Mestre Benedito canzulas[2] Laranjeirase tänaval. Ta alustas siis oma määratud saatuse järgimist, mis tema enda sõnutsi oli võidelda capoeiras.


[1] hotellinduse õppekeskus ja restoran
[2] teatud pühamu

Medalha de Padre Ciço

Paulo Vanzolini Capoeira do Arnaldo "jutustab sellest, kuidas üks mees jätab maha oma kandi, et raskusi ja kannatusi trotsides otsida õnne suures linnas. Tegelikult on laulu sõnades vähe melanhooliat ja läbielamisi võetakse isegi naljaga."

Viimast salmi kuulsin just hiljuti ladainhana, ilmselt saaks ka muude osadega sama teha.

Aga kuulata saad seda sambat siit.

Quando eu vim da minha terra / Tulles oma maalt
Passei na enchente nadando / Ületasin tulva ujudes
Passei frio, passei fome / Kannatasin külma ja nälga
Passei dez dias chorando / Nutsin kümme päeva
Por saber que de tua vida / Sest teadsin, et sinu elust
Pra sempre estava passando / Kadusin igaveseks
Nos passo desse calvário[1] / Selles kannatuses
Tinha ninguém me ajudando / Polnud kedagi mind aitamas
Tava como um passarinho / Olin kui väike lind
Perdido fora do bando / Kes eksinud parvest

Quando eu vim da minha terra / Tulles oma maalt
Veja o que eu deixei pra trás / Vaata, mis jätsin maha
Cinco noivas sem marido / Viis pruuti ilma peiuta
Sete crianças sem pai / Seitse last ilma isata
Doze santos sem milagre / Kaksteist pühakut ilma imeta
Quinze suspiros sem ai / Viisteist ohet ilma oigeta
Trinta marido contente / Kolmkend õnnelikku meest
Me perguntando "já vai?" / Küsimas mult "juba lähed?"
E o padre dizendo às beata / Ja preester ütlemas vagatsejanaistele
"Milagre custa, mas sai" / "Imedel on oma hind, kuid need juhtuvad"

Quando eu vim da minha terra / Tulles oma maalt
Num sabia o que é sobrosso / Ma ei teadnud, mis on hirm
Sabença de burro velho / Tark nagu vana eesel
Coragem de tigre moço / Julge nagu noor tiiger
Oração de fechar corpo / Amulett, millega sulgeda keha
Pendurada no pescoço / Seotud kaela ümber[2]
Rifle do papo-amarelo / Winchesteri vintpüss
Peixeira de cabo de osso / Luupeaga kalanuga
Medalha de Padre Ciço / Isa Cícero[3] medaljon[4]
E rosário de caroço / Ja "seemneist" roosikrants[5]
Pra me alisar pêlo fino / Et paitada õrna karva
E arrepiar pêlo grosso / Ja ehmatada jämedat[6]
Que eu sai da minha terra / Sest lahkusin oma maalt
Sem cisma / Ilma kahtluse
Susto ou sobrosso / Ehmatuse või hirmuta

Quando eu vim da minha terra / Tulles oma maalt
Vim fazendo tropelia / Tulin tekitades rahutusi
Nos lugar onde eu passava / Kohtades, kust möödusin
Estrada ficava vazia / Tühjenes tee
Quem vinha vindo, voltava / Kes olid tulemas, läksid tagasi
Quem ia indo, não ia / Kes olid minemas, ei läinud
Quem tinha negócio urgente / Kel oli kiireid tegemisi
Deixava pro outro dia / Jätsid need järgmiseks päevaks
Padre largava da missa / Preester jättis missa
Onça largava da cria / Jaaguar jättis pojad
E os pai de moça donzela / Ja neitside isad
Mudava de freguesia / Kolisid teise linna
Mas tinha que fazer força / Kuid neid tuli sundida
Porque as moça num queria / Sest neiud ei tahtnud minna

Eu sai da minha terra / Lahkusin oma maalt
Por ter sina viageira / Oma reisijasaatuse tõttu
Com dois meses de viagem / Kahe teel oldud kuuga
Eu vivi uma vida inteira / Elasin läbi terve elu
Sai bravo, cheguei manso / Lahkudes olin riiukukk, kohale jõudes rahunend
Macho da mesma maneira / Kuid siiski sama mees
Estrada foi boa mestra / Tee oli hea õpetaja
Me deu lição verdadeira / Andis mulle tõelisi õppetunde
Coragem num tá no grito / Julgus ei ole lärmamises
E nem riqueza na algibeira / Ega rikkus taskus
E os pecado de domingo / Ning pühapäevased patud
Quem paga é segunda-feira / Makstakse esmaspäeval


[1] Calvário - Kolgata mägi. Brasiilia portugali keeles tähendab ka rasket olukorda.

[2] Breve ehk patuá on pühitsetud vahendeid täis väike kotike, mis seotakse kaitseks kurjade jõudude vastu endale kaela.

[3] Padre Cícero - Brasiilia kuulsaim preester, ka poliitik. Teda jumaldatakse riigi kirdeosas kui pühakut.

[4] Brasiilias on väga levinud, et kaelas kantakse väikest medaljoni, milles on katoliku pühaku või kuulsa religioosse isiku (paavsti, piiskopi, preestri jne) pilt.

[5] Sõna "caroço" (seeme) kasutasid Lampião ja tema gäng. Tegelikult mõtlesid nad sellega kuuli. Nii et "seemneist roosikrants" oli kuulivöö. Räägitakse, et kui Lampião ütles kellegile, et ta peaks "palvetama kasutades tema roosikrantsi", siis tähendas see, et too lasti maha.

[6] Tõenäoliselt pani "roosikrants" argpükside suu kinni (paitas õrna karva) ja hirmutas ära julged (ehmatas jämedat karva).

Bimba: Vana, ütle midagi tarka järeltulevatele põlvedele!
Pastinha: Capoeira on kõik, mis süüa kõlbab
Bimba: Negru, oled sa pilves või?