Luuletus sellest, kuidas juba vanad eestlased "Prasiilia-mal" konte soojendamas käisid:

Brasiilia kinni!

Õigusepäraselt ootasin ammu
seda sammu
mis nüüd lükkas riiwi ette.
Laew pistab küll nina wette
ja tüürib üle ookeaani,
aga need hulgad, kes pidasid plaani,
et palawatel radadel
imedada oma werega wõõrast kaani,
peawad jaamast wõtma kodumaa saani
et koju sõita tagasi. Kõigil neil sadadel
äpardus nüüd see perekonna-loomine
ja kihluseweinide joomine,
mis kuulutusse kandu wõhiwõõraid paare
lahku ajas, et kuskil teispool kaare seda õnne püüda,
mida siin ei tingita ega müüda.
Teiselt poolt on mul aga weidi kahju.
Siin kodumaal pistad küll oma kartulid ahju,
ootad jõulusid, nagu ei tea, mis nad annaks,
loed kahjurõõmuga lehest seda tüli,
kuidas mehed karwupidi koos ja kaklesiwad tüli,
rõõmustad, et meil kanad munewad,
millest eksportöörid suurt mõnu tunnevad,
tead, et bilansis on seekord aktiivne,
siis passiiwne ja jällegi aktiiwne ja passiiwne,
kuuled, et tsementi juba kaugele müüakse
ja tindikalast isegi Wenemaal tulu lüüakse,
tead, et põlewkiwi ikka weel tulewikus tulu annab
ja et ametnik ühelt paberilt teitele kirjatähti kannab,
et päike tõuseb ja läheb looja,
aga sellest ei ole õige külmagi ega sooja.
Sest kui sa õige sügavamini uurid ja puurid
ja oma paha tuju salajamat põhjust uurid,
siis mõtled, et kui kõige kõrgemal
ollakse nii wihaselt kõri küljes nõrgemal,
et mis peab weel sündima alamates regioonides,
büroodes, metskondades ja direktsioonides,
kus soe inim-materjal, mis meil kasutada
mitte walitsemiseks nii küps ei ole
kui rohkem, et karistuskoloniisid asutada.
Ja ma saan aru, et rahwal on kole
ning et tema instinktliselt mõtleb asumaade peale,
ainult ei tea, et tuleks teisi saata sinna,
et parandust luua kodumaa wale,
waid püüab ise ära minna.
Ja kui sa weel ette enesele kujutad,
kuidas Brasiilias alligaatori ujutad,
kuidas puudelt kukuwad kraanid,
millest woolab pulque, see palmiwein
ja signoraga jalutab Waakwere Rein
läbi ürgmetsa alleede
üle kuupaisteliste teede,
kuna jaaguar ja onga
kardawad eestlaste proowitud kämmalt ja kontja,
kuidas miljardäär-haziendero
- e ben trovato, si nen e vero –
annab oma õnnistuse jalamaid,
nii et wäga lõunamaalise rikka naise said –
mis siis muud, kui ära lase end kodumaal tülita,
wõta pilet Brasiiliasse ja sülita!
Niisama mõtleb noor plika,
et mis siin kodus teha ikka,
seal on ka mulle mõni kuumavereline mees,
ma olen kena, küll ma ta kätte saan;
paradiisi-linnu sabast kakun sulge –
jaanalinnu küljest wist küll ei julge,
aga seda teeb juba mu kavaler ise
ja siis alustan ma kõwa ehitamise.
Siis ostame üks tubli dromedaar
ja sõidame ratsa ja oleme ilus paar.
Ka jõehobudega wõiks wahel sõita
Kaera-Jaaniga wõiksin seltskonna austust wõita,
madude wastu ja lõwide eest
kaitseb Don Manuel. Sest niisugust meest
ei nähta sugugi. Ei joo walget wiina,
waid ütleb: „Armas, kallis Miina,
hommikuks kohwi, õhtuks kohwi,
lõunaks Rummi.“ Ja naabri Sohwi,
selle wõtan toaneitsiks, sest et ega tema
ei saa hakkama peente hazienderodega.
Noore rahwa mõtted ja unenäod,
et seal kukuwad kuldased käod.
Aga ise wanem töökaru
kaotab asuti oma aru
ja teeb hiigla spekulatsioone mangoowides,
kohwis ja sissesõiduhoowides,
tuhnib mulda
ja leiab äkki kulda,
wõi kui halwasti läheb, waselademeid
wõi tuleb taewast äkki mannasademeid,
et muudkui kottidesse, laewale ja müü!
Aga nüüd on walitsuse süü,
et see sõit täide ei lähe.
Ja tõepoolest olen minagi nukker wähe,
et see muinasjutt
sellest soojast maast,
oleks ainult näljasem paast
ja nutt, ja nutt.

Allikas: Hindrey 1925.