"Ma armastan capoeirat. Armastan nii palju, et kui keegi oleks suremas ja tal oleks vaja küünalt ning mind saadetaks üht talle ostma... Kui ma kuuleks gungat mängimas... Heakene küll, siis ta sureks. Ilma küünlata."
M Qerson Quadrado
"Selle akrobaatika-osaga capoeiras võib lõpu teha, selle capoeira-akrobaatikaga. Akrobaatika-asja pole olemas. Tead, mida ma tahan näha? Autentsust. Teadmisi, osavust, malíciat, väledust. Akrobaatika... On olemas ainult üks capoeira, see on angola. Ära pulli või ma äsan sulle jalutuskepiga. Ära naera, poiss. Sina oled kole ja mina olen ilus."
Antônio da Conceição Morais - M Caiçara
"Loomulikult olid vead vajalikud, et üritusel oleksid normaalsete inimeste poolt organiseeritud ürituse tunnused, aga lubame, et järgmise ürituse vead saavad olema teistsugused. Samu pole mõtet korrata."
M Moraes oma grupi GCAP 30. aasta tähistamisest
Uue aasta esimene blogimisväärne mõte tundub olema selline:
"Pole mõtet diskuteerida idioodiga. Ta tõmbab su oma tasemele ja võidab tänu kogemusele."
M Moraes tsiteeris kunagi seda
"Capoeirista on rahulik. Aeglane on angoleiro jaoks ikka veel liiga kiire."
Mestre Curió
Ehkki meie kõigi poolt orjastatud, on CAPOEIRA VABAM kui kunagi varem.
Nato Azevedo (poeet ja capoeira-armastaja)
Parem küsida ja paista rumal 5 minutit kui mitte küsida ja olla rumal kogu elu.
M Cobra Mansa tsiteerimas hiina kõnekäändu
Capoeira kirjutatakse ühe r-ga, aga seda praktiseeritakse kolmega: Respekt, Rütm ja Rituaal
M Decânio, M Bimba õpilane
Laulja peaks kiirgama capoeira-fiilingut.
M Moraes
Legendaarne Mestre Canseira pajatab (kuupäeva pole, aga tundub, et hiljuti):
"20 aastat tagasi oli Capoeira vägivaldne, brutaalne, aga selles polnud pahatahtlikkust. Teiste sõnadega: capoeiristad lõid üksteist, tõmbasid üksteist pikali, said tappa, aga kõik juhtus rodas; kui nad rodast lahkusid, embasid nad üksteist, lubades treenida järgmise kohtumiseni. See oli võrdsete võitlus ilma et vastase füüsist oleks kahjustatud.
"Tänapäeval on Capoeira palju muutunud. See fokusseerub asja sportlikule ja atleetilisele küljele, aga negatiivses mõttes, sest tänane capoeirista kavatseb minna rodasse pahatahtlike plaanidega, mille põhjused peituvad tihti lahendamata isiklikes probleemides ja kaugeneb nii Capoeira põhimõtetest... neil päevil praktiseerib capoeirista teisi võitluskunste ja tahab neid kasutada koos Capoeiraga. Kui ta ei suuda oma vastasest üle olla, võtab ta appi käelöögid ja haarded...
"Nüüdisajal on olnud isegi juhtumeid, kus pärast Capoeira-mängu ähvardab allajäänud mängija oponenti tulirelvaga. Capoeira ise ei ole tegelikult palju muutunud, see on läbi teinud oma loomuliku evolutsiooni alates Pastinha, Bimba, Canjiquinha ja paljude teiste ajast. Muutus on toimunud inimmõisuses."
Mestre Canseira väljaöeldu on tegelikult Mestre Pastinha sõnade ümberjutustamine. Pastinha rääkis, milline peaks capoeirista oma käitumiselt olema (tõlkisin kusagil varasemas postituses), aga et tänapäeval on pilt olulisem, kui sõna, siis pole enamusel aega kirjapandud põhiväärtustesse süüvida.
Paljud capoeiristad on neile omaseks peetava kavaluse (elutarkuse, ettenägemisvõime ja oskuse manipuleerida) viinud uutesse sfääridesse: salakavalusse, silmakirjalikkusesse ja eneseupitamisse. Teiste arvelt enese paremaks tegemine ei käi ainult rodas, vaid üha rohkem selja taga väljaspool rodat.
Usalda vana kooli ;)
Aastate jooksul olen jõudnud selliste järelduste ja tõdedeni:
1) Capoeira ei ole efektiivsem võitluskunst võrreldes teiste võitluskunstidega. Oluline on vaid see, kui hea oled sa võrreldes teise capoeiristaga. Võrdlemine paneb pingutama paremuse poole.
2) Capoeirista ei ole milleski automaatselt parem inimene, kui teised. Läbi capoeira on võimalik ennast arendada.
3) Capoeira tekitab sõltuvust. Kui seda kontrollida, ei ole sa kunagi üksi.
Tänapäevane Capoeira sarnaneb noorele ilusale naisele, kes loomulikult haarab igaühe tähelepanu, ehkki ta on täiesti sisutühi. Samal ajal oli vana aja traditsiooniline Capoeira sarnasem lihtrahva hulgast pärit naisele, kes esmapilgul ei paista välja, kuid sellele vaatamata omab tõelisemat ja sügavamat ilu, mida ainult teravama tunnetusega inimesed suudavad koheselt tajuda.
M Bola Sete
Capoeirat mängivad pättidest džentelmänid
Capoeirat mängivad džentelmänidest pätid
Capoeirat mängitakse hingega, mitte kehaga.
Mestre Manoel
Capoeirista oma algolluses on süsinik. Grafiit, mis esimeste gingadega kirjutab oma varesejalad kordumatule valgele rodale.
Edasi läheb ta valukotta, kus ta segatakse ülekaalukalt üldlevinud rauaga või maapõue, milles mõjuvad talle lõpmatud ja vääramatud jõud.
Paari aasta pärast on ta vähemaksev koopia suures konstruktsioonis, mis hoiab teiste omasugustega koos pika-pika torni ehitamiseks vajalikke tellinguid. Või naudib ta siiani talle ühtlaselt tulevat jõudu, väärtust ja ilu, et ühel kaugel hetkel hakata silmipimestavalt briljandina särama ülima teadvuse kaela ehtiva kee lülina.
Millisest capoeiristast saab teras, millisest teemant või briljant, milline jääbki ainult grafiidiks, seda ei tea isegi mitte suurim teadvus.