Mestre Toni Vargase Meu mestre é pequenininho / Mu mestre on väiksekene. Austusavaldus tema mestrele Peixinho.

Meu mestre é pequenininho / Mu mestre on väiksekene
Quando quer fica menor / Kui tahab, teeb end veel väiksemaks
Pode ser seixo miúdo / Võib olla terake
Ou ter o brilho do sol / Või päiksesära
Que te cega / Mis sind pimestab
Tu procura, procura não acha / Sa otsid, otsid ega leia
Se tu vem por baixo ele voa / Kui sa lähened madalalt, ta lendab
Se tu vem voando ele abaixa / Kui sa lähened lennates, ta madaldub
Meu mestre é pequenininho / Mu mestre on väiksekene
Cuidado tu pode nem vê / Vaata ette, sa ei pruugi nähagi
Que quando ele abre a ginga / Kui ta alustab gingat
Derrama na roda mandinga / Kallab rodasse mandinga
E fica maior que você / Ja muutub suuremaks kui sina

http://www.youtube.com/watch?v=uf6WyC5kej8

Pole mõtet arvata, et samal ajal kui föderatsioonid maid jagavad, istuvad päris capoeirad kodus ja joonistavad berimbaudele lillekesi..

1968 ja 1969 korraldati Rios esimesed suured capoeirakohtumised erinevate gruppide esindajate vahel (Nestor Capoeira sõnul kuni 100 osavõtjaga), kus "püüti samuti lüüa ühtset (ja ainukest kogu Brasiilias) "capoeiravormi" (valged püksid, valge t-särk, valged tennised), ühtset hierarhiat (erinevates värvides vööd ümber piha nagu judos ja karates) ja ühtset nomenklatuuri liikumistele ja löökidele (millel oli ja on ikka veel Brasiilias regiooniti erinevad nimed [...])." N. Capoeira, The Little Capoeira Book, lk 159
1969 tuli üheks päevaks kohale ka M Bimba, kes siiski asja kasulikkusesse ei uskunud.

1984 korraldati Rio de Janeiros Circo Voadoris Primeiro Encontro Nacional da Arte Capoeira 64 capoeirista osavõtul (sh õpetajad ja meistrid). Kui 1968 ja 1969 tehti katse capoeirat "organiseerida ja distsiplineerida" vormi, hierarhia jms osas, siis 1984 näeme juba teist lähenemist: "Capoeira kui kunst." 1984 ei surutud midagi peale. Id. lk 162
Senzala põhiliikmete kõrval võtsid sellest kokkusaamisest osa M Acordeon, M Paulo Siqueira ning Bahia mehed M Valdemar da Paixão, M Canjiquinha, M João Pequeno, M Moraes, M Gato Preto, M Itapoan ja M Atenilo.

1990. aasta kohtumisel saadi aru, et capoeira on liialt üle maailma laiali valgunud, et oleks võimalik edaspidi kõiki osapooli kokku saada. Tol korral olid kohal Capoeiraföderatsioonide esindaja M Geraldo Santana, Senzala põhitegijad, M Braga, M Acordeon, M Jelon Vieira ja M Paulo Siqueira. Paistab, et Bahia angoleirod olid kohtumisele käega löönud..
Üheks tulisemaks teemaks oli taas capoeira liitmine või pigem liitmisest hoidumine, nüüd aga oli survele antud juba ametlik käik.

Mestre Garrincha from Rio’s Senzala asked [G. Santana, São Paulo Capoeira Federation] if he did not affiliate himself, would the Federation be able to interfere in his capoeira work? Santana replied, "Overseas, if someone opened a qymnastic academy without official permisson, the place would be shut down. In Brazil it is different, but one day we’ll get there. And then we will be able to force people to affiliate themselves with the Federation, and if someone refuses, the Federation would file a lawsuit and the police would go there and shut down the academy." N. Capoeira, Roots of the Dance-Fight-Game, lk 317

Nestor Capoeiral aga on teema kohta oma arvamus, mis on tavaliselt capoeira-maailmas väga hinnatud:
Experience has shown that, with time, organizations that centralize power and authority always end up falling into the hands of scoundrels and bureaucrats. That meant that we were going to nourish an organism that would eventually step on us and rob us. Furthermore, this whole business of wanting a central organization that has the power to set the rules for everything is typical of radical and authoritarian regimes, of military dictatorships. Yet we see throughout the world that the time for this type of organization has come to an end simply because such things did not function. The South American right-wing military authoritarian regimes (Brazil, Chile, etc.) are ending, as are the Eastern-bloc left-wing authoritarian regimes (USSR, etc.). It is the end of an era and of a paternalistic, authoritarian, military, dictatorial mentality. The capoeira player must perceive these changes or he will fall off his horse. I think it is a mistake for us to create an organization of this type which did not work in the past and now is in decline. And above all, an organism of central power that in the near future may interfere with the academies that do not wish to affiliate with the Federation can be extremely dangerous. My position is still the same as it was in the 1984 meeting, as documented in the new expanded edition of The Little Capoeira Book (from 2003 on). Id. lk 318

I favor organizations created and ruled by capoeira players, without any bureaucrats from the state, without any scoundrel coming from outside our universe, without any parasite. We are capable of creating and running our own organizations. We do not need a “father” or some “colonel” from another era telling us what to do without really knowing this specific subject. Since the Brazilian edition of this book came out in 1992, up to the present English version [2002], Capoeira has been very lucky. The Confederation has tried to “play rough” but has had very little success. Also we haven’t had any strong economic organization, or the media, coming strongly into the scene. Things continue to expand with the capoeiristas themselves leading this movement. Id. lk 320

Lõpuks üks hea kommentaar praegu capoeiramaailmas toimuva kohta:
[...] I won’t play the role of the prophet in regard to this new capoeira cycle that I say began in 2000. But I cannot restrain myself from saying that I imagine the new changes will have to do with 1) „culture” as the Europeans understand it, i.e., a deeper interest in history, etc., and 2) „business and technology” as the Americans understand it (more use of videos, Internet, etc.).
Probably the English-speaking reader knows more than I about these last issues and could better predict what these new contributions might be. I believe that, as always, capoeira will gain something and lose something.
Perhaps with the new „cultural” contribution, including a deeper interest in history and research into the „roots,” my own work will be more valued.
But probably those who value this path will look down at players who do not have access to orthodox Western education. The shitty „academic talk” will try to make itself more important than the body dialogue (the Game) itself. And probably I will be one of the main „shit-talkers,” a dinosaur who knew Mestres Pastinha and Bimba and who was part of the genesis of the Senzala group in the 1960s.
As for business and technology, we will probably see „experts” in these areas acquiring great importance in the capoeira world notwithstanding the fact that they might be poor players and know very little about the game.
People will say that „capoeira is loosing its roots,” that „distortions are being introduced in capoeira,” and, up to a certain point, they will be right.
This is nothing new.
But capoeira has its own ways, regardless of what you or I want or like. It still remains up to us – you and me, and especially the non-Brazilian capoeirista – to try to ensure that regardless of „new contributions” we maintain the positive and traditional characteristics of this game that we love and are so attached to. N. Capoeira, The Little Capoeira Book, lk 155

Bimba: Käisin eile presidendi juures
Pastinha: Hehe, said palka juurde või?
Bimba: Kuule, mine Aafrikasse oma naljadega

-Siit otsast jupp maha, nendest kahest kohast tõstaks, siis koodeks haava peale ja aastaks süsteemikuurile, mis härrad arvavad?-


-Vähem kui aasta pärast.-

Ajal, mil regional ja selle derivaatstiilid ning angola arenesid, taandarenesid või stagneerusid - kuidas keegi võtta tahab - naturaalselt, tõmmati neile teatud mõttes kott pähe ja lohistati laboratooriumisse lõikamisele. Kitlite alt paistvate lipsudega doktorihärrad leidsid neile tunduva üleüldise süsteemituse (loe: vigase organismi) olevat vastuvõetamatu ja vajamas kiiret sekkumist. Capoeirat vastavalt oma teaduslikule taibukusele sondeerides koostasid nad nimekirja näitamaks, mis selle raskesti haige kultuurivärgiga lahti on.
Nimekiri ravimitest, mida capoeira tervise parandamiseks ülemaailmseid foorumeid korraldades propageeritakse, on selline:

1. Survival of Capoeira in the globalizing world.
2. Unification of the rules of competition.
3. Unification of the names of the movements of Capoeira in Portuguese.
4. Unification of the uniforms and graduation.
5. Unification of the criteria for the training of students, teachers, masters, sports technicians and arbitrators of Capoeira;
6. Protecting the environment. Search for alternatives to wood berimbaus (condemn the extraction of wood from native forests).
7. Add business to the sponsorship of Capoeira;
8. To preserve the elements of "Game of Capoeira".
9. Preserving the Philosophical Code of Capoeira (songs and meanings). Condemn songs offensive to ethnic, religious and genus.
10. To accredit centers for sports technical training in Capoeira.
11. Right of autonomy of Capoeira teachers after graduation.
12. Statement of support worldwide for FICA to be recognized by the International Olympic Committee.
13. Application to the Brazilian Olympic Committee, to the Government of Brazil and the International Olympic Committee for the FICA and Capoeira part of the application of Brazil to the Olympics Games of 2016.
14. Strengthening of National Federations of Capoeira and the International Sporting Code of Capoeira.
15. Rules of financial management of the FICA and Continental Vice-Presidencies.
16. Encouraging the Capoeira Fair Play. Condemn the violence in Capoeira.
17. Set the Capoeira World Day.
18. At the end produce the "Capoeira World Charter."

Tohtrite boss andis olukorrale omapoolse eksperthinnangu:
"Tänu sellele, et (mittespordi-) Capoeiras teeb igaüks, mida ise tahab, ei ole meil ühest kultuuripärandit, vaid tuhanded pärandid, ja selles killustumises peitub hiiglaslik probleem tuleviku või teiste sõnadega pigem Capoeira kadumise seisukohast.
Täpselt selle pärast on meil Rahvusvahelises Capoeiraföderatsioonis olemas CAPOEIRA RAHVUSVAHELINE SPORDIKOODEKS, mille eesmärgiks on tehnilisi, kultuurilisi ja sportlikke protsesse aidata, lisaks säilitada liikumiste nomenklatuuri ja Capoeira biomehhaanikaid, samuti selle filosoofilisi ja antropoloogilisi aspekte, mis puudutavad kompetentsete sporditehnikate, kohtunike, rütmistade, abitöötajate, atleetide ja õpilaste kohaldamist. Teiste sõnadega kaitseme pärandit ja ei moonuta seda nagu teevad paljud mu süüdistajad. Aga eks aeg annab vastused."

Appi võeti ka fanaatilised mägede pojad, kelle geriljameetoditele tuginedes on võimalik läbi viia kiireid operatsioone, jagada territooriume ja delegeerida vallutusmissioone.

Neid tüüpe on lihtne ära tunda: nad peavad halenaljakaid kõnesid, elavad Only the Strongi maailmas, kutsuvad kõiki oma trenne ja üritusi masterklassideks, tsempionaatideks või võistlusteks, kutsuvad ennast meistriteks, föderatsioonide asepresidentideks ja presidentideks, meenutavad oma kuulsusrikast minevikku, kus nad mängisid ühe brasiilia mestrega, esinevad igas võimalikus telesaates, kirjutavad capoeirast raamatuid, teevad õppevideosid ja ei pea kedagi konkreetset oma õpetajaks.


-Mark Dacascos oleks su üle uhke!-

Lihtne on hukka mõista, veidi raskem mõista, mis tiivustab neid härrasid arsti mängima. Ilmselt raha ja kuulsus, sest need on poliitikaga tihedalt seotud. Neil puuduvad teadmised, sündsustunne ja reaalsustaju, kuidas muidu võiksid nad arvata, et võõra kultuuri "aitamine" on nende võimuses või et keegi neilt seda ootab. Kuidas oleks, kui brasiillased hakkaks reguleerima aseri rahvatantse? Või eestlased jaapanlaste ja setud havai omi?

See ei ole isegi naljakas enam.

Kunagi oli aeg, kui rodad olid veel ohtlikumad kui need on tänapäeval. Capoeirad olid parajad kriminaalid ja aus mäng kuulus väheste sõnavarasse. Oli rodasid, kus nalja ei mõistetud ja käiku läksid kaasa võetud (habemeajamis)noad. Mõnikord olid need taskus, vahel atabaque alla peidetud. Meenutamaks selliseid aegu ja meelde tuletamaks, et capoeira ei ole ainult päike ja lilled, näitlevad mõned tänagi vastase salaja suskamist. Lisaks on see üks moodus oma malandragemit näidata.
Õnneks on ka paar võimalust, kuidas ennast sellises olukorras päästa. Kui näed, et vastane tõmbab taskust kujuteldava noa, siis võid näiteks põlgust üles näidates minna otse berimbau jala juurde ja žestikuleerides nõuda, et vastane oma "noa" ära viskaks. Kui aga vastane on sind torganud, siis võid "haava" lihtsalt minema pühkida, sest sul on osava capoeiristana corpo fechado (e.k suletud keha), mis teeb su tavaliste relvade vastu haavamatuks.

All mõned elust võetud näited.

M Ivan tõmbab taskust 20-reaalise ja tahab seda kasutada noana M João vastu. M João haarab rahast kinni ning M Lua Rasta peatab roda, et aru saada, mis juhtus.
2:27


M Chaminé saeb õpilast
1:17


M Chaminé M Pernalongat torkimas
4:02, 5:04

Rahamäng juhtub spontaanselt, kui keegi rodasse paberraha viskab, või ettekavatsetult, laul muutub enamasti järgnevaks: Apanha laranja no chão tico-tico / Võta üles apelsin maast, varblane. Mängu juurde käib ka samanimeline rütm (identne rütmiga Santa Maria).

Os Angoleiros do Sertão, M Claudio Angoleiro kool
0:37


C.E.C.A - Academia de João Pequeno de Pastinha, M Pé de Chumbo kool


Legendaarne kohtumispaik Roda de Caxias
3:56

Pastinha: Nägid selle tüübi pükse?
Bimba: Jah, liiga kottis olid
Pastinha: Retsept

Bimba: Kindel, et see on roda jaoks hea koht?
Pastinha: Ma ükskord juba tegin siin
Bimba: Seal kastani all oleks vähem päikest
Pastinha: A rohkem sääski
Bimba: Aa

Pastinha: Võiks koos roda teha
Bimba: Mina juhin rodat essana
Pastinha: Tessa

Järjekordne ladainha CM Doradolt - mis teha, kui ta ainult häid kirjutab. Kuna salvestanud ta seda ühelegi plaadile pole, ei tea täpset pealkirja.

Às vezes eu falo com a vida / Vahel räägin ma eluga
Às vezes ela quem diz / Vahel on tema see, kes ütleb
Eu vou pra capoeira angola / Lähen capoeira angolasse
Venho buscar de ser feliz / Tulen, et otsida rõõmu
Às vezes eu falo com a vida / Vahel räägin ma eluga
Às vezes ela quem faz / Vahel on tema see, kes seda teeb
Eu vou pra capoeira angola / Lähen capoeira angolasse
Venho buscar de minha paz / Tulen, et otsida oma rahu
Às vezes eu não falo nada / Vahel ei räägi ma midagi
E a vida vem me falar / Ja elu tuleb räägib mulle
E a capoeira angola / Ja capoeira angola
Não pode se acabar / Ei tohi lõppeda
Rodas cheias / Täis rodad
Roda vazia / Tühi roda
Eu vou pra vadiar / Ma lähen vadiaarima
Quando eu chegar na roda / Kui ma saabun rodasse
Gosto berimbau chorar / Meeldib mulle, kui berimbau nutab