Piimamees (port. k leiteiro, sedapuhku prof. Leiteiro, kellele filmi Cordão de Ouro posteril püüab triibulistes pükstes M Nestor jalaga anda) tõi mulle ukse taha värsket kraami, valan teiegi klaasid täis:

Alustasin 1975 [praegu ta 54-ne, nii et praeguste tegijate meistrite ajast pärit], kui ühiskond pidas capoeirat ikka veel logelejate tegevuseks ja ei pannud oma lapsi sinna. Tasuta trennideski Rio de Janeiro favelades ei käinud rohkem kui 20 õpilast!

Et capoeirale saaks osaks suurem aktsepteeritus, oli vajalik Rede Globo* abi Mestre Boneco ja mõnede näitlejatest ala praktiseerijate nagu Marcelo Faria näol. Või oli asi selles, et need, kes capoeirasse tulid enne bling-blingi, populariseerisid asja, kuna neile meeldis sellega kaasas käiv "malandro-värk"!

Sel ajal mäletan, et oli peaaegu võimatu omale ainustki capoeira-plaati sebida ja kõige levinumad olid sellised: Mestre Suassuna e Dirceu 1-2 ja 3, Mestre Caiçara, Grupo Zambo, Mestre Bimba, Limaozinho ja Natanael e Guimarães do Berimbau!
Kuna vähestel oli plaate, siis käisid käest kätte kassettide koopiad ja kes tahtis kuulda midagi uut, siis pidi minema Bahiasse otsima! Vanad käsikirjad räägivad, et Mestre Bimba kooris jäädvustamise eest õpilastelt viimasegi naha!

Hiljem jõudis Rio de Janeirosse väikse raha teenimise epideemia avatud rodades, põhiliselt São Cristovão turul, siit ka keeld teha pilte ilma ennem "midagi" andmata. Olin ja olen selle vastu, sest üks foto kestab kuni 100 aastat, meie aga...

Domínio Público capoeirast on sadu salvestisi ja fotosid ja olen kindel, et Mestre Suassuna ja Mestre Dirceu pole siiani saanud 10%-gi sellest, mida nad panustasid capoeirasse oma kolme suurepärase teosega!

On vaid kaks võimalust teha mingist grupist filmi: kui see on väga hea, siis aitab sul oma tööd tutvustada, kui see on halb, siis näitab see, kuidas teed karuteene capoeira-kunstile, seepärast ollaksegi ettevaatlikud!
Capoeiral pole olnud, ei ole ega saa olema küllaldast ja kammitsemata reklaami, kui mõtleme ainult omakasu peale, sest Aafrika riikides, kuhu unistame (kõik, kes on tänulikud) ühel päeval seda tagasi viia, ei saa inimesed kulutada ühtki reaali ühelegi kassettile!
Mõelge sellele!

* Brasiilia telekanal

Mõned muljed viimaselt workshopilt.

Teatavasti minnakse capoeira-ringi kahelt poolt, mõlemast bateria otsast, ja on juhuse tahe, kellega sa mängima satud. Ometi on asi tegelikkuses natuke keerulisem.

Ütleme, ja seda juhtub alatasa, et rodas on paarisarv mängijaid ja kui kõik läheks "reeglite kohaselt", siis mängiksid ühed ja samad inimesed omavahel korduvalt umbes elu lõpuni. Ja alati ei taha ka näiteks selgelt nõrgema vastasega mängida..

Õnneks kaovad mõned tegelased vahelt ära, et minna pille mängima ja tulevad asemele teised, pillide tagant. Ja õnneks huvitavad ka roda juhti põnevamad mängud, nii et ta näitab vahel berimbauga, kes omavahel mängima peaksid. Kui on head rodad (mida need viimane kord ka olid) ja kogenud mängijad, siis elatakse üksteisele ikka tõeliselt hõisetega kaasa.

Nagu igal workshopil, nii tekkis ka seekord ühe roda lõpus kõigil võimalus ülikogenud õpetaja käest küsimusi küsida ja nii nagu enamasti, algas see piinliku vaikusega. Hea, et mul mõned küsimused varuks olid, et see kord ära päästa: kuidas peaks ateistist capoeirista suhtuma capoeiralauludesse, millesse on tihedalt religioosseid motiive põimitud ja mil määral uskuda ajaloolasi-meistreid, kes väidavad, et capoeira tuli Brasiiliasse valmis kujul Aafrikast ja sealsest n'golost (kui kolm inimest küsib mult, mis ta vastas, siis olen nõus kirjutama ;).

Ja viimaks kogesin ka esimest korda seda, kui keegi bateriast tagumist ventiili paotab. Süüdlane jäi, nagu igal pool mujal, jälle leidmata..

Ié a capoeira angola, camara!

Õhtuleht avastas juulis:

Mida endast kujutab:

Capoeira on Brasiilia võitluskunst, kus on segatud mäng, võitlus ja tants. Traditsionaalne capoeira sündis aastasadu tagasi, kui Aafrikast vägisi Brasiiliasse veetud orjad hakkasid vabaduse võitmiseks salaja võitlust treenima. Capoeira kõige uuem ja modernsem vorm on vees tehtav capoeira. Veecapoeira`s tehakse samu liigutusi ja lööke, mis traditsionaalses capoeira`s, kuid kasutatakse ära vee vastupanujõud. Capoeira on väga kiire spordiala, vesi aga võtab hoo maha ning vähendab seega vigastuste tekkimise ohtu. Veecapoeira`t saavad harrastada ka kergemate südame- ja seljaprobleemidega inimesed, kellele muidu capoeira ei pruugi sobida.

Allikas: GO City SPA

Meie kogemus:

Veecapoeira on capoeira`st inspiratsiooni saanud treening, mitte capoeira, sest põhimõtteliselt kujutab trenn ennast pesuehtsat vesiaeroobikat, liigutused sarnanevad aga capoeira liigutustega. Samas pole trennil midagi viga, see on igati mõnus ja ka Go City SPA vesi on keskmisest soojem, iseasi, kas trenni on vaja nii peene nimetusega müüa. Brasiillasest treener on vahva, üritab eesti keeles juhendeid jagada. Taustaks mängivad trennis portugalikeelsed laulud.

Avenüügi tervitas juba 2007. aasta novembris basseinist ja täheldas, et "Samuti annab vesi kehale toe proovida capoeira keerulisemaid liigutusi, mis kuival maal lõppeksid esimesel korral tõenäoliselt maha prantsatamisega" ja jäi ootama "... et Eestisse jõuaks ka mujal populaarsust võitev AquaDisco, mis lubab vees samaaegselt pidutseda ja keha treenida."

Siinkohal panen diskopallile uued patareid ja teen värvisäras hinge kinni hoidmata ühe keerulise rabo de arraia, lähen au'sse, kukun queda de rins'i, teen tesoura ja rolé. Pesuehtne capoeira angola, mida vees ei lahustata, haha!

Järgneva teksti tõlgin M Gato Preto [port. k. Must Kass] plaadi Berimbau Kunst ümbriselt. Plaat salvestati Prantsusmaal ja selle juures olid tegevad ka M Marrom ja CM Dorado.

BERIMBAU

Vähe on teada berimbau päritolu kohta või kuidas see Brasiiliasse saabus. Muusikavibu eksisteeris (ja eksisteerib praegu) Aafrikas, kuid seda mängitakse suuga, s.o. instrument, mida Brasiilias tuntakse berimbau de boca [suuberimbau] nime all ja on ebatõenäoline, et seda pilli kasutasid amerindiaanlased.
Berimbau tüüpi muusikavibu eksisteerib siiski ka teistes riikides - Kuubal, näiteks, on sel mitmeid nimesid, nende seas burumbumba. Burumbumbat (sõnasõnalt: 'räägib surnutega') kasutatakse Afro-Kuuba usutseremooniatel.

Rändurite tähelepanekud näitavad, et berimbau de boca ja berimbau de barriga (barriga=kõht) olid mõlemad varaste* kolonistide aegu omal kohal.
Berimbaud kasutatakse teatud Afro-Brasiilia tseremoonitel, kuid ülekõige on see lahutamatu tüüpilisest Brasiilia capoeirast, imiteeritud võitlusest, mis sisaldab tantsufiguure ja mis toodi orjade poolt Brasiiliasse Aafrikast**. Nagu Afro-Brasiilia riitused ja samuti samba, nii oli ka capoeira pikka aega Brasiilias keelatud, kuni võitis taas poolehoiu 20. sajandi alguses muutudes lõpuks populaarseks ja ülemaailmselt praktiseeritavaks kunstiks tänapäeval. Tõenäoliselt aga ei kasutatud berimbaud capoeiras enne varast kahekümnendat sajandit [!].
Berimbau mängib suurt rolli ka samba de rodas, populaarses rahvatantsus, mis võtab ringtantsu kuju ja milles kaks solisti, mees ja naine, võistlevad omavahel, samal ajal kui teised laulavad ja saadavad tantsu berimbaudel.
Brasiilias tuntakse muusikavibu mitmesuguste nimede all, nende seas berimbau, berimbau de barriga, urucungo, maribau ja gunga.

Instrument koosneb puust vibust (verga), mille juurde käib traat (arame) - traat saadakse tavaliselt vanast rehvist - ja kõrvitsast resonaator (cabaça). Paremas käes hoitakse pulka (vaqueta), millega lüüakse traati, ja väikest punutud kõristit (caxixi). Kõristi sisaldab kuivatatud seemneid, mida capoeiristad kutsuvad Püha Maarja pisarateks (lagrimas de Santa Maria). Vasakus käes hoiab mängija vibu ja kivi või metallketast (dobrão). Dobrão võimaldab mängijal saada erinevaid helisid: solta, kui ketas traati ei puuduta, aranhado või tremido, kui see puudutab traati õrnalt, preso, kui see on traadi vastu surutud. Kõrvitsast resonaatorit - mida hoitakse vastu kõhtu ja millest tuleb ka nimi berimbau de barriga - kasutatakse tämbri muutmiseks.
On kolme tüüpi berimbausid, mida eristatakse tooni kõrguse järgi (madalamast kõrgemani) kui berra-boi (või gunga), gunga (või medio) ja viola. Igaühel neist berimbaudest on oma koht capoeira ansamblis (bateria).

PANDEIRO
Pandeiro on tamburiin, s.t väike raamiga trumm, mis koosneb puurõngast, mis ühest küljest on kaetud naha või plastikmaterjaliga. Raami küljes on ka väiksed metallkettad. Seda instrumenti kasutatakse Brasiilias palju, selle suurus varieerumas ühest žanrist teise: tamburiin, mida kasutatakse näiteks capoeiras, ei ole sama suurusega kui sambas kasutatav. Pandeirot seostatakse alati berimbauga capoeira-ansamblis.
ATABAQUE
Atabaque on koonusjas conga-tüüpi trumm. See on valmistatud puust ja sellele tõmmatud nahka hoiavad pingul köied. Atabaque on laialdaselt kasutusel Afro-Brasiilia usuriitustel. Nagu berimbaul, on ka sellel kolm suurust, mida tuntakse kui rum (suurim), rumpi ja lê (väikseim). See on kasutusel ka capoeira-ansamblis, kuid selle süstemaatiline kasutuselevõtt selles kontekstis tundub olema üsna hiljutine.
RÜTMID
Toque tähendab rütmi. Kõige rohkem rütmilisi variatsioone võimaldab berimbaule capoeira. Berimbau juhib rodat, muusikutest ja lauljatest moodustatud ringi, mille taustal leiab aset capoeira võitlusimiteering; see seab rütmi ja otsustab tempo. See paneb paika ka roda ja mängijate ning laulja ja koori vahelise dialoogi.
Muusika on ka nii tihedalt seotud capoeiristade liikumistega, et toque otsustab, kas need on kiired või aeglased, pehmed, robustsed, tehnilised vms.
Igal toquel on oma nimi, kuid need varieeruvad regioonist regiooni ja meistrist meistrini.
Angola tähendab, et capoeira (capoeira angola) on aeglane, hoitakse maadligi ja kasutatakse rohkem oskust nimega malandragem (salakavalad võtted, petmine). Kaks mängijat alustavad küürutades berimbau-mängija jalge juures, kes alustab ladainha laulmist, mille ajal roda kogub ennast. Siis annab berimbau mängu alustamiseks märku.
Toque ja sellega koos käiv laulmine peavad olema harmoonias; toque ja liikumine peavad samuti üksteisele vastama.

* esimene kirjeldus sellest on väidetavalt alles aastast 1822
** levinum arvamus on siiski, et see loodi Aafrikast toodud orjade poolt Brasiilias