Rääkisin Kauksi laagris veidi emotsioonist nimega Saudade / Igatsus, mis annab capoeirale selle õige hinguse - kõigil on midagi, mida nad taga igatsevad, olgu see vanad head ajad, kodumaa, armastus, noorus jne - ning kui see tunne panna berimbausse ning ladainhasse, siis oskaja käes kõlavad need nii, et kananahk tuleb peale. Capoeira é pra matar saudade / Capoeira on igatsuse peletamiseks - siin on kaks üksteist täiendavat poolust: roda, milles mängides lõbutsetakse hetkes, ning laul, mis laseb läbi elada juba olnut. Mõlemad - nii lõbu kui kurbus - on suur osa meie elust, pole ime siis, et capoeira võrdub paljude jaoks eluga.

Nagu ütleb Tom Jobimi ja Vinicius de Moraesi laul:
Tristeza não tem fim / Kurbusel pole lõppu
Felicidade sim / Õnnel küll

Teema illustreerimiseks veel üks ladainha, seekord Mestrando Charmi Saudade:

Quem inventou a distância / Kes mõtles välja vahemaa
Não conhecia a saudade / Ei teadnud, mis on igatsus
É você lá no sertão / See on see, kui sina oled sertãos
Seu bem lá na cidade / Sinu armas aga linnas
Nos dias de aperreio / Päevil, kui olen ärritunud
Pouca coisa me consola / Lohutavad mind vähesed asjad
É o canto da juriti / Nagu juriti laul
Os velhos contando história / Vanad mehed rääkimas lugusid
A saudade é passageira / Igatsus on rännumees
Deixa as marcas e vai se embora / Ta jätab oma jäljed ja läheb minema
Até mesmo um bom vaqueiro / Isegi hea lehmaajaja
Se atropeça nas esporas / Komistab oma kannustes
A saudade quando bate / Kui igatsus tabab
Ela entristece o cidadão / Kurvastab see inimest
Mas com a ginga de corpo / Ent keha kõigutades
Eu já joguei ela no chão / Raputasin selle maha
Eu passei por cima dela / Ma ei pannud seda tähelegi
Aprendi essa lição / Läbisin selle õppetunni

Saudade on teemaks ka M Toni ladainhas, mis sai juba varem kirja pandud:
http://svencapoeira.blogspot.com/2008/06/capoeira-poeemid-8.html

Viimaseks veel üks hea lugu Arsenalilt:

19. juuni postituses Loomaaed (vt kommentaare!) tekkis uusi pretendeerijaid võidule lindude kategoorias:

Lindude poolt Iúna
Näitas õige suuna

Õnnitleme!

Kindlasti lugege väga huvitavaid intervjuusid vanade meistritega: SIIN

M Amen Santo (jah, seesama, kes õpetas Marc Dacascost olema capoeira-mees filmi Only the Strong jaoks) õpilane Prof Versatil on moslem ja Õpetlane. See kord lahkab ta oskuslikult vana head Mis-ühele-lubatud-see-teisele-keelatud-teemat ja küsimus on selles, kas moslem võib capoeiraga tegeleda. Võime laiendada küsimuse ka selliselt: kas mittekatoliiklasest mittebrasiillane võib capoeiraga tegeleda, ilma et ta tunduks "valitud rahva" silmis naeruväärne? Järgnev tekst on kopeeritud capoeira.com-ist ja keskendub capoeira verbaal-musikaal-spirituaalsele osale, mis erinevalt füüsilisest ei ole õnneks (veel) kistud sajasse eri suunda ja tuhandetesse vaidlustesse eesmärgiga leida kõige õigem tõde. Kui mõni autoriteetne meister annaks loa/näitaks ette, kuidas lahedalt laulda inglise vms keeles, siis oleks tagajärg kergelt öeldes huvitav (üks seda juba tegi, aga õnneks elab ta Austraalias :P). Nüüd siis sellest, mis vahe on laulmiselt ja palvel.

The most important thing is this. Nothing in Islam hapens without Nia (intent of the doer) and is not valid without Ikhlass (sincerity of intent). Why is this important? I have always heard the question '"So what about if someone starts singing a song about dona Maria or about the Orixa Ogum, clearly religious figures from religions other than Islam?" My answer comes in the form of a question "When is the last time that you prayed to Allah by accident? When is the last time that you saw a non-muslim make Salat accidentally for that matter?" It does not and cannot happen because in order to pray to someone, be it Allah or Obatala, you must clearly intend to do so. So much so that some muslims believe that their prayers are only accepted if they vocally pronounce their intent to do so before making Salat. It is impossible to accidently pray to a diety or idol if you do not intend to. The thing that people have to really be careful of is where their intentions lie. For instance when people talk about how much they pray or give money or when they are afraid to let people know that they missed a day of fasting, all because they are fearing being judged by other Muslims. This is a minor shirk because for Muslims, our hopes and fears should be tied to Allah, not the opinon of the Muslim next door. This creates a very simple relationship. If you are singing a song about dona Maria because you want to sing a song about dona Maria, that's what you are doing, period. If you are singing "e ogum ie" because you like the way that Mestre Suassuna sings it, then you are doing just that, singing it. If you want to pray to Yemanja, then you sing a song about a sereia in hommage, then you are praying to Yemanja. On the other hand I could sing that song right along with you and if my intention is to sing a song, then that, according to the basic and incontravertible tennates of Islam is exactly what I am doing, singing a song.

Ma nüüd täpselt ei teagi, kas on tegemist M Sombra, M Beija-Flori või kellegi teise loodud lauluga, aga pärit on see esimese kahe poolt juhitud grupi Senzala dos Santose salvestatud esimeselt plaadilt. Ühtlasi on see esimene ladainha, mida õppisin esitama, nii et kes soovib, võib teha sama. Samas tõele au andes esitan ma seda pigem kui laulu, mitte oma uskumuste kinnitust, seega tunnen end vabamalt lauldes mõnd muud ladainhat. Sellest dilemmast olen juba varem veidi kirjutanud, aga varsti panen üles veel ühe olulise kirjutise prof Versatililt.

Minha fé em Deus é grande / Mu usk Jumalasse on suur
é grande como o universo / on suur nagu universum
Na roda da Capoeira / Capoeira rodas
A proteção a Deus eu peço / palun Jumalalt kaitset
Na corda do berimbau / Berimbau keelel
O meu nome eu vou falar / Oma nime ma ütlen
Eu me chamo o passado / Ma kutsun end minevikuks
Do futuro bem presente / Tulevikust, mis kohal
Viva a Deus lá nas alturas / Elagu Jumal kõrges
Deu Capoeira para gente / Ta andis meile Capoeira
Camarà!

M Moraesi ladainha andis hea mõtte, mille lasin siva käiku: võtsin ette loomad-linnud-muud elukad ja uurisin nelja suurima netis saadaoleva capoeira-laulude kogumiku (1,2,3,4) alusel, milliseid neist kõige rohkem mainitakse. Oluline on siinjuures ilmselt see, millega kogumike koostajad tegelevad ehk siis rõhk võib olla kas angolas või regionalis rohkem levinud lauludel. Taustaks seega: 1. capoeira angola mõjuväljas olev koostaja (mok), 2. senzala/regionali mok, 3. pigem angola mok, 4. regionali vms stiili mok. Paljud laulud kattuvad kogumikust kogumikku. Alljärgnevalt tulemused.

-->-->-->

-->

M Moraes räägib olulistest asjadest seekord läbi lindude ladainhas Irmandade / Vendlus. Linnu- ja loomamotiivi kasutatakse capoeira-lauludes tihti, seda ehk sellepärast, et osadele nendest on omistatud erinevaid inimestele omaseid iseloomuomadusi. Katsun millalgi elukatest väikse nimekirja teha, vaatame, mis selgub..

Aga siin siis ladainha:

Sabiá voou da mata / Rästas lendas metsast välja
Prá fugir do gavião / Et põgeneda kulli eest
Gavião ficou perdido / Kull eksis ära
Sem saber da direção / Teadmata suunda
Perguntou ao papagaio / Küsis papagoi käest
Que logo falou: não digo! / Kes ütles kohe: ei räägi!
Amigo da mesma laia / Samat sorti sõber
Não ajuda a inimigo / Ei aita vaenlast
Quanto mais se observar / Kui rohkem tähele panna
Que também corre perigo / Siis ähvardab teda samuti oht
Mas não tava muito longe / Kuid polnud kuigi kaugel
A danada traição / Neetud reetmine
Pato pra se proteger / Part, et ennast kaitsta
Colocando condição / Seades tingimuse
Entregou o sabiá / Andis rästa välja
Sem dó e sem coração / Kahjutunde ja südameta
Sinto dor dentro do peito / Tunnen valu rinna sees
Quando vejo hoje em dia / Kui näen täna
Tanto pato e gavião / Nii palju parte ja kulle
Numa mesma moradia / Ühe katuse all

Selles videos esitab alates 8:34

http://joao-pequeno.com/imagens/

Samas eas, milleni elas ta õpetaja mestre Pastinha, ja paar aastat vanem kui mu vanaema, on mestre João Pequeno capoeira angola kõige väärtuslikum kehastus. Mõni aeg tagasi lisasin blogisse ka linke, kus ta mängib 60-ndatel, aga kes tahab, siis saab tema kohalolu jälgida ka videodes, mis tehtud kaasaegsetest rodadest.

Mestre João Pequeno

Pühendatud 90-le eluaastale ja 70-le aastale capoeiras. Biograafia:

27. detsembril 1917 sündis Bahia siseosas, Aracis, João Pereira do Santos, indiaani päritolu keraamiku Maria Clemença de Jesusi ning Queimadase regioonis Vargem do Canto farmis lehmaajajana töötanud Maximiliano Pereira dos Santose poeg.
15-aastaselt (1933) põgenes ta jala põua eest, minnes Alagoinhasesse ja selle järel Mata de São Joãosse, kus oli paigal kümme aastat ja töötas suhkrurooinstanduses lehmadega. Seal tutvus ta São Pedro farmis Juvêncioga, kes oli sepp ja capoeirista - seal tutvustati talle capoeirat.

25-aastaselt siirdus Salvadori, kus töötas konduktorina trammides ja müüriladuja abina ehitustel, hiljem müüriladujana, saades lõpuks töödemeistriks. Ehitustööl sai ta tuttavaks Cândidoga, kes tutvustas talle mestre Barbosat, kes oli kaubavedajaks Dois de Julho väljakul. Barbosa andis treeninguid: ajas kokku grupi sõpru ning nädalalõppudel käis Cobrinha Verde rodades Chame-chames.

Registreeris end Centro Esportivo de Capoeira Angola'sse, mis oli capoeiristade ühendus, mida koordineeris Mestre Pastinha.

Sellest peale oli João Pereira pidevalt mestre Pastinhale seltsiks, kes pakkus talle kohe treineli vastutust - see oli umbes 1945 - mõni aeg hiljem sai João Pereirast João Pequeno. Sellise hüüdnime andis talle mestre Pastinha.

Kuuekümnendate lõpus, kui Pastinha ei saanud enam õpetada, andis ta ohjad üle João Pequenole, öeldes: "João, sina hoolitse selle eest, sest ma suren, aga suren ainult kehalt ja vaimus olen elus. Niikaua kui on Capoeira, siis mu nimi ei kao".

Mestre Pastinha akadeemias õpetas João Pequeno capoeirat kõigile teistele kuulsatele capoeiristadele, kes seal olid ja hiljem said suurteks Meistriteks, nende seas João Grande, kellest sai tema suur capoeiramängukaaslane, Moraisile ja Curióle. Mestre Pastinha soovitas tal vähem töötada ja pühenduda rohkem capoeirale. Ehkki João arvas, et ta ei ela vanemaks kui 50 aastat, sai ta varsti aru, et elab palju kauem.

Suure linna raskustele vastupanemiseks töötas João Pequeno ka turumüüja ja söekauplejana - sai tuntuks ka kui Söe-João, elas Garcias ühes lobudikus Tororó tammi lähedal.

Tema esimene naine suri, aga veidi hiljem tutvus ta pr Edalzuitaga, keda tunti rohkem kui Dona Mãezinhat. Hr Pastinha akadeemia kuldajal lõid nad Pelourinhos perekonna ning läbi raskuste ehitasid maja äärelinnas Coutosi farmis, kaugel keskusest, kuhu kolisid elama ja vastu võtma külalisi erinevatest maailma paikadest.

João Pequeno jaoks peaks capoeirista olema haritud inimene - "korralik puu, mis annaks häid vilju". Keegi, kelle jaoks capoeira on väga hea mitte ainult kehalises mõttes, et säilitada painduvust ja noorust, vaid ka mõistuse arendamiseks ja isegi eneseteraapiaks, kasutamiseks erinevates vormides. Töötades sellega nagu maaga, saab sellega isegi ennast elatada.

João Pequeno näeb capoeirat kui indiviidi arendamise protsessi, nõrgema poolt tugevamale vastu astumiseks loodud võitlust, aga samuti kui tantsu, milles keegi ei peaks teist vigastama. Ta kaitseb ideed, mille kohaselt hea capoeirista oskab peatada jalga, et vastasele mitte haiget teha.

Mõnda aega pärast mestre Pastinha surma 1981. aastal taasavas mestre João Pequeno Centro Esportivo de Capoeira Angola Santo Antônio Alem do Carmo kindluses (1982), kus seadis üles uue vastupanukeskuse, kust capoeira angola hakksa maailma levima. Kohates mitmeid raskusi oma akadeemia eest hoolitsemisel, suutis ta hariduse anda mõnedele meistritele ja suurele hulgale õpilastele.

[...]

Lõpuks aastal 2008 anti talle Bahia Föderaalülikooli (UFBA) poolt audoktori tiitel*. "Ta on meeldiv inimene", kinnitavad kõik, kel on olnud võimalust Mestre João Pequenoga tutvuda. Tema lihtsus, spontaansus ja karisma hämmastavad kõiki, kes käivad Santo Antônio kindluses kaemas tema rodasid. Ta on naljahammas, kuid niisamuti ei jäta "koolitamata" neid, kes endaga kiitlevad ja unustavad lõbusa mängu ja tantsu põhitõed.

Tema iga-aastane sünnipäevapidu on tõeliselt spontaanne capoeira-sündmus, kus toimub suur roda, milles osalevad mitmed meistrid ja capoeira-kogukonna liikmed.

Peale selle, et jätab kõigile, kel on võimalik tema suurepärast capoeirat ja mandingat näha, sügava mulje, paistab João Pequeno silma ka capoeira-õpetlasena, oma aja kõige suurema capoeira-autoriteedina, eeskujuna võitluses ja elus kaitsmaks üllast afropäritolu kunsti.

Mestre João Pequeno on uhke capoeiras saavutatu üle - see selgub ühest tema ütlusest, mida ta iga võimaluse korral kordab: "... mu isa kutsus mind doktoriks, kuid ei pannud mind kooli - olen doktor capoeira tõttu."


Tekst on võetud ja tõlgitud sellelt aadressilt.


* see tiitel on omistatud capoeiristadest vaid postuumselt M Pastinhale ja M Bimbale

Ladainha nimega Capoeirão / Suur capoeira - rahvalaul, mida seekord kohaldab M Camaleão. Alla lisatud videos mängib ta CM Dorado õpilase Treinel* 25-ga.

No tempo que era novo (colega velho) / Ajal, mil olin noor
tu não fazia isso não / poleks sa seda teinud
eu te dava a cabeçada / oleksin sulle teinud cabeçada**
ponta de faca e rasteira / "noaotsa" ja rasteira***
eu te botava no chão / oleksin su maha pannud
Os meus cabelos já começam prateando / Mu juuksed hakkavad juba hõbedaseks muutuma
mas a minha viola ainda não desafinou / aga mu viola pole veel mööda mänginud
a minha voz / minu hääl
olha repare em eu cantando / pane tähele mu laulmist
é a mesma voz de quando / on sama hääl ajast, mil
a capoeira começou / capoeira algas
Modesta parte eu agradeço os brasileiros / Ilma vaoshoituseta tänan ma brasiillasi
e ao povo do estrangeiro / ja võõramaarahvast
que muito me ajudou / kes mind palju aitas
Infelizmente tá na hora do adeus / Kahjuks on aeg hüvasti jätta
eu vou dar tudo para o museu / ma annan kõik muuseumile
é um adeus do Camaleão / See on Camaleão hüvastijätt


* treener
** pealöök
*** "niitmine" jalaga

M Moraes, kes 80-ndatel aitas capoeira angolat varjusurmast välja tuua, kirjutab oma vastloodud blogis:

Kujutagem ette, et pillimängijad on "tikud" ja pillide mängimise ning laulmise (ladainha) alustamine sümboliseerib nende tikkude põlema tõmbamist. "Küünlad", mis rodat ääristavad, hakkavad saama "soojusenergiat" ja süttivad põlema - see sümboliseerib ladainhale ja corridole vastamist. Loogiliselt võttes need kaks "küünalt", mis on "tikkudele" kõige lähemad, saavad rohkem energiat kui teised, mille tulemuseks on nende sulamine ja sellele järgnev kokkusulamine, mis võib mittemõistjatele teha raskeks aru saada, mis tegelikult toimub roda keskel nende kahe "sulava" küünlaga.
Capoeira roda sümboolsed elemendid on kõigile kasutamiseks. Väljakutse on suutlikkuses muuta need elemendid energiaks, et stimuleerida transsi.

CM Dorado vormis ladainhaks oma kogemuse capoeira angolas, kus tuleb ette, et mõni mustanahaline meister diskrimineerib valge(ma) nahaga õpetajat öeldes, et capoeira "õigetest" juurtest ei saa sirguda heledaid õisi.

Discriminação / Diskrimineerimine


Sou branco de pele / Olen naha poolest valge
Mas negro no coração / Aga must südames
O meu povo é de santo / Mu rahvas on usklik
O Brasil minha nação / Brasiilia minu sünnimaa
Sou filho dessa mistura / Olen selle segu poeg
Que nasceu a capoeira / Mis sündis capoeirasse
Africa Brasil / Aafrika Brasiilia
Cultura afro-brasileira / Afro-brasiilia kultuur
Sou angoleiro / Olen angoleiro
Não me discrimine não / Ära mind diskrimineeri
Oi pra ser bom capoeira (oi iaia) / Et olla hea capoeira
Não tem raça não tem cor / (Selleks) pole rassi, pole (naha)värvi
Tem o som do berimbau / On vaja berimbau kõla
A quem dei muito valor / Mida olen palju väärtustanud
Tem suor tem sangue na veia / On vaja higi, on vaja verd veenis
Tem dedicação (colega velho) / On vaja pühendumist
Também tem muito amor / Samuti palju armastust
Cruzando oceano / Ületades ookeani
No balanço do mar eu vou / Merelainel ma lähen