Edison Carneiro kirjutab oma 1937. a raamatus
Negros Bantus / Bantu neegrid:
Vana lõbustus Brasiilias, see capoeira. Nii vana, pakun, kui bantu neegritega kauplemine...
XVIII sajandi lõpu Rio de Janeiros kohtame capoeiristat, tüüpi, kes „ilma et ta omaks neegri atleetilikku kehaehitust või vähemalt kodaniku tugevat ja tervet väljanägemist, on siiski olend, keda kõik kardavad ja isegi seadusemehed, ettevaatusest, austavad.“ Capoeiristade seiklused olid sellist laadi, et valitsus kinnitas 31. oktoobri 1821. aasta määrusega capoeirale kehalised ning muud karistused. Teame kindlasti, et Bahias eksisteerib capoeira vähemalt XIX sajandist, peaaegu alati seotuna angola eluga.
Manuel Querino ütleb, et Bahias eristus capoeirista teistest neegritest selle poolest, et kandis „kõrvas kullast rõngast, mis tähistas jõudu ja vaprust, ja lindiga kaabut.“ Võitlusteteater oli peaaegu alati Sé linnaosa, eriti Terreiro, ja eelistatud päevad naljatlemiseks
Palmipuude püha ja
Vaikne laupäev, see tähendab, paastu ajal. Siin jällegi häirisid capoeiristad provintsi valitsust, mis, minnes sõtta Paraguayga, saatis paljud, arvatavasti enamuse, neist sõja esiliinile, osad kellest said tuntuks kui kangelased.
Nad said jagu capoeiristadest, aga mitte capoeirast.
Bahia capoeiristad kutsusid oma võitlust vadiaçãoks. Ja nii nagu see toimub linna rahvaüritustel, ei olegi see rohkemat. Neegrid lõbustavad ennast, teesklevad võitlemist ja ometi laulavad:
No jôgo da capoeira / Capoeira-mängus
quem não joga mais apanha!1 / kes ei mängi, saab rohkem tappa!
1 Võrdle järgmise lauluga:
Ólh'o jôgo da caipira! / Vaata matsi mängu
Quem mais joga menos tira! / Kes rohkem mängib, see vähem teenib!
mis on üsna tuntud Bahia osariigis.
On mitmeid capoeira liike ― a) Angola; b) Angolinha (esimese variatsioon); São Bento Grande; d) São Bento Pequeno; e) Jôgo de Dentro; f) Jôgo de fóra; g) Santa Maria; h) Conceição da Praia; i) Assalva (tervitus) Senhor do Bonfim. Kõik need liigid eristuvad erinevate peensuste poolest, vahel berimbau mängimise viisi poolest, asi, mille ainult capoeiristad ise dešifreerivad.
Capoeira Angola paistab mulle olema kõige puhtam capoeira vorm, mida võiks analüüsida paradigma seisukohast.
Kui on moodustatud „roda“, millesse kuuluvad berimbaude, kõristite ja pandeirode orkester (berimbau on täiesti asendamatu), siis sisenevad võitlejad areenile ning kükitavad orkestri ette. Sellest ajast peale ei või nad rääkida. Seal nad on, kükkis, samal ajal kui lauljad laulavad:
Tava no pé da Cruz / Olin risti jalamil
fazendo a minh'oração, / lugedes oma palvet
quando chega Chatharino, / kui tuli Catharino
feito a pintura do cão. / [põrgu]koera värvides.
Ê ê Aroandé! / Luanda!
Yayá, vamos embora, / Lähme siit,
yayá, pelo mar afóra! / üle mere!
Ê faca de ponta, / Taskunuga,
yayá, é de furá. / on torkamiseks.
Yayá, joga pra cá, / Mängi siin,
yayá, joga pra lá. / mängi seal.
Ê ê viva meu mestre, / Elagu mu mestre,
yayá, que me ensinou, / kes mulle õpetas
yôyô, a malandrage, / kavalust,
yayá, a capoeirage! / capoeirat!
Yayá, vorta do mundo, / Maailma tiir,
yôyô, que o mundo dá! / mille maailm teeb!
Alles pärast neid värsse algab võitlus. Capoeiristad kutsuvad seda „ettekirjutuseks“, aga rahvas räägib, et võitlejad „palvetavad“ või „ootavad pühakut“. See lisab võitlusele veel ühe fetišistliku elemendi.
Võitlus demonstreerib angolalase suurepärast kiirust. Too teeb kõige raskemaid kehalisi liigutusi ilma mingi pingutuseta, naerulsui. Ja võitluses kasutatakse kogu keha.
Käsi ei kasutata ründamisel peaaegu kunagi, kui see pole just kaela-löök või näpud-silma, arvestamata mitmeid heiteid, kus käed toetavad vastase keha, et teda visata üle oma pea selja taha. Jalad, vastupidi, täidavad tähtsat rolli, on võitluses asendamatud. Nii on see rasteiras ja rabo d'arraias, mida tuntakse Brasiilias hästi, bananeiras, meia-luas, tesouras, chapa de pés ja väga ohtlikus chibata armadas. Teised löögid nagu cabeçada ja aú (salto), nõuavad võitlejalt kogu tähelepanu, nii nagu rünnakul, nii ka kaitses. Mitte kõik löögid aga pole lubatud. Kui tegemist pole „päris“ võitlusega, kus kõik trikid käiku lähevad, siis löögid neerudesse, südamesse, kõhu kolmnurka, kõrvaotsa pihta, munandikottidesse, niisamuti kui sõrm silma, löök kaela pihta, chibata, bananeira, kiire rabo d'arraia, kiire meia-lua, kiire cabeçada ja heide üle keha on keelatud. Ning punkte arvestatakse, kui vaja, tõeliselt kabalistlike märkide abil, mis on kui tüüp hieroglüüfe, kus iga märk tähendab kindlaksmääratud lööki, mille väärtus on eelnevalt kokku lepitud.
Capoeiristade lemmikkohad vadiação jaoks Bahias on piiratud proletariaatlike linnaosade poolt. Anno Bomi päeval [ilmselt uusaasta] Bôa Viagemis, Bomfimi esmaspäeval Ribeiras, Karnevali ajal Terreiros ja Santa Barbara pidude ajal sama nimega Turul, Baixa dos Sapateiros ja Senhora da Conceição da Praia pidude ajal Mercado Modêlo ümbruses — on capoeira „rodad“ garanteeritud. Veel leidub neid mitmel pool [Bahia] linnas, Massarandubas, Alto das Pontas, Cidade de Palhas, Retiros, Goméas, Largo do Perús, Tanque do Meios, Engenho Velhos, Pitubas, Amaralinas, Quintas da Barras, Rio de São Pedros, Cabeceiras da Pontes, Rio Vermelhos, Capellinha de São Caetanos, Brotases jne. Peale sadamate kutsutakse capoeiristasid vadiaarima Perí-Perísse, Candeiasesse, Mar Grandesse jne.
Capoeira lauludes, mis on üles kirjutatud Manuel Querino poolt, on refrääniks sõna Aloanguê, mis on arvatavasti moondunud vorm Loandast, Angola pealinnast2. Tunnen lapsest saati järgmisi laule, mida võis kuulda capoeira „rodades“ Conceição de Praias:
1) Zum-zum-zum, / Summ-summ-summ,
capoeira mata um! / capoeira lööb ühe maha!
2) Menin' pequeno é dengoso! / Poisike nutab!
Joga de dentro pra fóra! / Mängi seest väljapoole!
Joga de fóra pra dentro! / Mängi väljast sissepoole!
3) No tempo qu'eu tinha meu dinheiro, / Kui mul oli raha,
camarada me chamava parente; / kutsus sõber mind sugulaseks;
quando meu dinheiro se acabou, / kui mu raha otsa sai,
camarada me chamou valente. / kutsus sõber mind tülinorijaks.
4) Tiririca é faca de cortá. / Tiririca3 on nuga lõikamiseks.
Prepar'a barriga pr'apanhá! / Pane kõht hoopideks valmis!
5) Camarada, bota sentido! / Sõber, pane tähele!
Capoeira vae te baté... / Capoeirista tuleb sulle peksa andma!
2 On ka teisi vorme — Aloanda, Aroanda, Aroandê... jne. "O" nendes sõnades on vaikne.
3 Ka oli see üks tanst, mida tantsiti XX saj. esimesel poolel São Paulo samba-rodades.
Kui need laulud nii ülejäänutest eraldada, siis ei ütle need midagi.
Instruktiivsemad on kahtlemata uuemad nagu alljärgnevad, mis kogutud minu poolt:
1) Ê aquindèrreis! / Kuningas aidaku!
Ê Aroandé! / Luanda!
Que vae fazé? / Mida kavatsed teha?
com capoeira? / capoeiristaga?
Elle é mandingueiro / Ta on mandingueiro
e sabe jogá... / ja oskab mängida...
Sellest segadusest paistavad tüüpilised portugali väljendid (aqui d'El-Rey!) ja aafrika (Aroandê, moonutus Loandast) või aafrika päritoluga terminid (mandingueiro, mis on tuletatud mandê või mandinga neegritest).
2) Dona Maria, como vae você? / Dona Maria, kuidas sul läheb?
Vim de má para te vê. / Tulin merelt, et sind näha.
Você como passou? / Kuidas sul läinud on?
On teada, et dona Maria tähendab Bahia afro-bantude canbomblés vee-emakest, gêge-nagô Yêmanjád. Siin on vaid üks komplikatsioon. Capoeirista tuleb merelt, et teda näha... Miks?
Juhtumisi ajab teine laul selle joonde:
3) Como vem do má, / Kuidas tuled merelt,
dona Margarida? / dona Margarida?
Mulle tundub, et see Margarida on seesama dona Maria, kelle nimi muudeti, et see värssi sobiks.
4) Ô gomma de gommá! / Tärklis tärgeldamiseks [ngoma/engoma=tabaque/atabaque]
Ô gomma de gommô! / Tärklis tärgeldamiseks
Ô gallo cantou, / Kukk laulis
ô côcôrôcô... / Kikerikii...
5) Desiderio de Sauhype, / Desiderio Sauípest
— ô cabra pra amarrá! — / tüüp, kes oskab siduda
quand'dá um nó escond'a ponta, / kui ta teeb sõlme ja peidab otsa,
não ha quem possa desatá! / pole kedagi, kes suudaks seda lahti siduda!
6) Óie que a cobra lhe morde, / Madu hammustab sind,
— Sinhô São Bento! / Püha Benedictus!
Óie a cobra damnada, / Neetud madu,
— Sinhô São Bento! / Püha Benedictus!
Óie o bóte da cobra, / Mao mürk,
— Sinhô São Bento! / Püha Benedictus!
Óie o laço da cobra, / Mao sõlm,
— Sinhô São Bento! / Püha Benedictus!
7) Cobra mordeu São Bento, / Madu hammustas Püha Benedictust
See viimane laul on juba moonutus
cabôclo candombléde laulust Santo-da-Cobra.
Järgmiseks vaadake aga üht chulat, mis on huvitav igas aspektis:
Cae, cae, Catharina, / Tule välja, Catharina4
sarta de má, vem vê Dalina. / hüppa välja merest, tule vaata Dalinat.
Quem te ensinou essa mandinga? / Kes sulle seda mandingat õpetas?
— Foi o nêgo de sinhá. / See oli emanda neeger.
O nêgo custou dinheiro, / Neeger maksis raha,
dinheiro custou ganhá. / raha teenimine võttis aega.
Cae, cae, Catharina, / Tule välja, Catharina
sarta de má, vem vê Dalina. / hüppa välja merest, tule vaata Dalinat.
Amanhã é dia santo, / Homme on püha
Quem tem roupa vae na missa, / Kel on rõivad, läheb missale,
quem não tem faz como eu. / kel pole, teeb nagu mina.
Cae, cae, Catharina, / Tule välja, Catharina
sarta de má, vem vê Dalina. / hüppa välja merest, tule vaata Dalinat.
Minino, quem foi teu mestre, / Poiss, kes oli su mestre,
quem te ensinou a jogá? / kes õpetas sind mängima?
— Sou discip'o que aprendo. / Olen õpilane, kes õpib.
Meu mestre foi Mangangá. / Mu mestre oli Mangangá.
Na „roda“ que elle esteve, / Rodas, kus tema oli,
outro mestre lá não ha. / teisi meistreid polnudki.
Cae, cae, Catharina, / Tule välja, Catharina
sarta de má, vem vê Dalina. / hüppa välja merest, tule vaata Dalinat.
4 Tänapäeval on refrään selline: Sai, sai, Catarina / Tule välja, Catarina, siin aga on sai asemel cai / kuku, mis ei tundu kuigi loogiline - jääb praegu mõistatuseks.
Nendes lauludes tuleb tähele panna — a) loomade nagu mao, kuke jt kohalolu (totemism); b) religioosset sünkretismi, Jumala ihu koos dona Maria ja Senhor São Bentoga; c) jõuliseks muudetud või sinnapoole teel isikuid nagu Antonio Pequenino, Pedro Porrêta, Desiderio de Sauhype ja Mangangá
5; d) orjanduse meenutamist („
o nêgo de sinhá“... jne).
5 Mangangá oli ühe hästi tuntud capoeirista, Santo Amarost pärit Besouro, hüüdnimi. Too oli politsei vastu toimunud uskumatute noavõitluste legendaarne kangelane. — Termin, Jayme de Séguieri sõnul, on brasiilia päritolu ja nimisõnana tähendab üht kahetiivaliste putukate liiki, kelle hammustus tekitab külmavärinaid ja palavikku, samal ajal kui omadussõnana tähendab „hiiglaslikku, väga suurt“. Nii suurt nagu Besouro kuulsuski...
Mitte alati, siiski, ei ole laulud originaalid, sest laulja kasutab rahvalaulude katrääne, mida lisab lauludesse:
1) Vamos no mangue, / Lähme sohu,
lá tem caranguejo. / seal on krabisid.
Vamos na cama, / Lähme voodisse,
lá tem percevejo... / seal on lutikaid...
2) Quem quizé peixe gelado, / Kes tahab jäätund kala,
vá na praia da Preguiça. / mingu Preguiça randa.
O 19 tá acabando / 19. teeb lõppu
co'os sordado da Poliça. / Politsei sõduritele.
3) Amanhã é dia santo, / Homme on püha,
vou-m'embora pro sertão. / lähen ära sertãosse.
Candieiro de dois bico / Kahe haruga õlilamp
não lumeia dois salão. / ei valgusta kaht saali.
19 ühes nendest katräänidest on 19. Ratsapataljon, sõjaväearmee, mis asub Bahias.
Väga huvitav on estramboté [mingi riimiliik] ühes nendest katräänidest, see, mis räägib Jumala ihust:
As palavra n'era tanta, / Sõnadest jäi väheks,
o rojão de São Matheus! / see on Püha Matteuse komme!
Siin vastab rojão Püha Matteuse tavale, viisile.
Bahial ja Brasiilial on nendes lauludes oma koht:
Ê rua de Baixo! / Baixo tänav!
Ê Morro de São Paulo! / São Paulo mägi!
Ê Rio de Janeiro! / Rio de Janeiro!
nii nagu ka joogiveel:
Ê agua de bebê, camarada! / Joogivesi, sõber!
Ja veelgi, nii kiirustajatele kui kõiketeadjatele, see tähelepanek, mis ei ole kuidagi vastuolus6:
Brincá com capoeira? / Nalja teha capoeiristaga?
Elle é bicho farso... / Too on ebaaus elukas...
Laul, tõele au andes, on monotoonne, iga värss korratud koori osas, kui mitte tervenisti, siis vähemalt poole pealt lõpuni. Ning vahel lisatakse
onomatopöa —
ha-ha-ha-hai,
lê-lê,
lai-lai. Capoeiristale, ometi, loeb laulu monotoonsus vähe:
Ora, póde vadiá! / Võib vadiaarida!
Vadiaarida! Ta ei taha muud, kui seda. Muu teda ei huvita...
6 Manuel Querino kirjutab 1916 A Bahia de outróras: „capoeirista oli umbusaldust äratav isik ja alati valvas. Lähenedes jalutades tänavanurgale, võttis ta koheselt suuna tee keskele; kui keegi hakkas kedagi tervitama, siis hüppas capoeirista äkitselt eemale, eesmärgiga vältida agressiooni, mis sest, et kujuteldavat.“
Mõned aastad tagasi hakkas capoeira-mäng huvitama Bahia elanikkonna keskklassi.7
Capoeirista Bimba avas just ühe capoeira-kooli. See haruldaselt väle neeger kinnitas mulle, et tema capoeira ei ole enam Angola oma, vaid selle arendus, sest kasutab erinevaid teiste võitlusviiside lööke, maadlusest poksi ja jūjutsuni. Isegi nii palju, et Bimba nimetas oma erilise capoeira luta regional bahianaks.
Bahia suurim capoeirista on Samuel „Querido de Deus“, kinnitavad mulle neegrid, üks märkimisväärse kehalise väledusega kalamees. Palju räägitakse capoeiristadest Maré (laevalastija), Siri do Mangue, Santo Amarost, ja üks teatud Oséas, kes avas capoeira-kooli Rios.
Sellele vaatamata on capoeira laialilagunemise protsess kiirenemas...
7 Viimasel ajal, Odeoni pargi väljakul, Largo da Sél, võtavad mõned Bahia capoeiristad mõõtu, saavutades suurt piletiedu.
Kõigele vaatamata — vaatamata neegri paremale kohandumisele Brasiilia ühiskonda, vaatamata poliitilisele reaktsioonile, vaatamata kiirenevale koostlagunemisprotsessile ja capoeira sümbioosile teiste võitlusvormidega — paljastab capoeira, ja eriti capoeira de Angola, tohutut elujõudu. Progress teeb talle ometi varem või hiljem halastuslasu. Ning capoeira koos teiste neegrifolkloori elementidega taandub väikestesse rannaküladesse...
