See artikkel sai just 50 aastat vanaks, nii et ümmargune aeg massidele näidata..
 |
| Mestre Pastinha kutsus oma poisid kokku |
Ajakiri Quatro Rodas, detsember 1963
KUI TULEN LUANDAST, EI TULE MA ÜKSI
[..]
capoeira oli kaklemiseks
Capoeira oli tõeline võitlus. Olles vaatamata sellele kaval ja peen, maskeeris see end tantsu ja mänguga. Neegrid naljatlesid Angolaga, nagu öeldi, isandate ees. Need naersid. Milline ilus vaatemäng: nagu mingi eriline ballett. Ka orjad naersid, aga nende naer oli teistsugune, sest valge mees ei taibanud, et naljatlemine võis muutuda tõsiseks.
Ja muutus. Vahel oli see neegri kaitse isanda ülemvõimu vastu, tihemini aga malandro relv. Neile meeldis inimeste hirm - enam polnud naeruaeg - kuniks tekkis forrobodó [segadus?] ja capoeiristad asusid asja kallale. Politsei pidi kannatama halbu suutäisi: igat kaklust ja tuli ette rasteirasid, rabo-de-arraia'sid, et sõduritest lahti saada. Capoeira keelustati rangelt. Aga sellest polnud lugu. See kamufleeris end taas. See otsis abi muusikast, et näidata, et polnud niisama asi. Sellest sai taas tants ja mäng. Nii elas ta raske aja üle ja vallutas palju valgeid, kes sellega tegema hakkasid, nii nagu tänapäeval tegeletakse jaapani võitlusega, spordi pärast. Capoeira-oskaja oli isegi Rio Branco parun, kes oli kõigist valgetest, kes liitusid neegrite mänguga, kahtlemata kõige kuulsam.
Vaatama sellele, et vahel näitas see regionaalset loomust [capoeira Regionali loomine mestre Bimba poolt], eriti oma laulus ja tantsus, leidub Salvadoris autentset capoeirat, sellist, mille tõid endaga kaasa orjad Aafrikast. Nende paljude seas, kellel oli teadmisi capoeira kohta (ning kes veendusid, et capoeirista on ohtlik võitleja), olid hiiglasekasvu Põhja-Ameerika sõdurid, kes sõja ajal sattusid Bahiasse. Nad ei arvanud kuigi palju alatoitunud, peenikeste säärtega kreoolidest ning lõpetasid pikali Salvadori mäenõlvadel, pea lõhki. Mitmed surid teenistuse käigus Bahia tänavatel ja isegi tänaseni eiravad (õnneks) hukkunute perekonnad, mis tegelikult juhtus...
"Mestre" Pastinha on nägus lühike püsimatu kreool, kellele kuulub üks Capoeira de Angola Akadeemia. Tema võitlusstiil ei aktsepteeri regionalismi; see on puhas, vahest selline nagu ta eelkäijate oma. Saal asub Pelourinho ühes korrusmajadest ja on dekoreeritud tema enda poolt piltidega, mis seletavad erinevaid lööke, "joonistatud teie alandliku teenri poolt"...
Olles asja tundev meister, selgitab Pastinha:
- Kes ütles, et capoeirista ei põgene? Põgeneb. Ta on eelkõige elus tülinorija; kui asi kisub krussi, taandub ta, et pärast uuesti rünnata. Ja joostes (teine seljataga) peatub ta äkitsi, käsi välja sirutatud, käes nuga. Hiljem räägib ta politseiülemale, et pole kedagi tapnud: teine jooksis liiga kiiresti ja torkas ennast ise...
- Mestre, räägi meile, kui palju lööke on capoeiras.
Pastinha õõtsub, teeb ühe pirueti, kummardub ja äkki: - Noormees, seda pole võimalik öelda, pole mingit kindlat numbrit. Iga löögi puhul, mida teeme, on kaks kaitset juba ette valmistatud; ja neile kahele kaitsele veel neli lööki. Me imporviseerime ja mõtleme võitluse ajal, mida vaja. Kes ei mõtle, mis võib juhtuda, lõpetab põrandal. Tihti lasen õpilasel oma lööki korrata ja ta ei oska enam: see oli hetke improvisatsioon...
- Ja kui keegi suudab capoeirista kinni haarata, mis siis saab?
- Haara must kinni, noormees, ma näitan. -
Hoidsime mestre'st kindlalt kinni, aga tema tundub pehme, libiseb käest, ei paku kinnihoidmise võimalust. Ühel hetkel on ta haardest väljas ja teeb ühe rasteira, mis kui poleks pooleldi tehtud, oleksime korralikult ritta seatud...
- Nägid, kuidas? - ütleb ta läbi naeru. Meil pole vaja ülejäänut rääkida.
berimbau on côro grego*
Head capoeiristad mängivad alati valgetes riidetes. Lendavad läbi õhu, väänlevad, kerkivad ruumis, jättes Newtoni pead kratsima, kukuvad, keerlevad. Tunde kesta võiva esitluse lõpus näevad nad välja laitmatud, püksid ja särk täielikult puhtad, nii nagu alustasid. Reegel on see: keha ei puuduta maad. On teinegi: mängijad ei või ennast samal ajal nii käte kui jalgadega maha toetada.
Ja ei puudu ka muusika, mis on vaatemängu côro grego. Laulud on reeglina lühikeste värssidega kiirel rütmil. Sidudes laulu võitluse liigutustega, on berimbau kõige tähtsam osa, olles kui lööke juhatav maestro. Niisiis kui mängib São Bento Grande, on mäng pilkupüüdev, ruumikasutav ja kiire; Banguela kutsub esile noalöökide treenimist; Santa Maria annab loa madalaks, väänlevaks, ründav-taanduv mänguks; São Bento Pequeno on capoeira samba; Ave Marias on mäng mõõdukas; Iuna on roomav ja Amazonas keskmine mäng. Berimbau toimib ka kui alarm, tuletades meelde aega, mil politsei keelas capoeirat. Siis mängib see Cavalariat, kuulutades võõraste lähenemist.
Berimbau oli esialgu suupill ja tänapäeval käib kõhu vastu. Pinge all sirutuv kaar, millel on ühes otsas värvitud pudelkõrvits. Kreoolid mängivad sirgel pillikeelel vaskmündiga, liigutades kõrvitsat, mis toimib kõlakastina, kõhust eemale või sellele lähemale. Ei puudu ka pandeiro'd ja reco-reco'd. Vahel siseneb mängu ka viiul.
Lööke on palju, nagu ütleb Pastinha. Kui palju, on raske öelda. Raimundo Magalhães Júnior tsiteerib oma raamatus "Deodoro, mõõk Impeeriumi vastu", Coelho Neto lehekülge, mida on kasulik meenutada. Siin see on: "Malta'de [orjagängide] suured juhid - guiamunid ja nagôd - olid uhked oma kiirete ja otsustavate löökide poolest ja need olid, kasutades tolle aja slängi: cocada, mis viis camarada'lt lõuad või kui seda tehti kõhtu, jättis tolle minestama, kukkudes keset tänavat suu lahti ja silmad valged; grampeamento, käetorge silmadesse, kus nimetis- ja keskmine sõrm kahvlikesena panid sõbramehe tähti nägema; küünarnukilöök rinna või külje pihta; põlvelöök; rabo-de-arraia, löök, millega Ciríaco alistas kiirelt kuulsa jaapani jiu-jitsu tšempioni, jättes tolle mõistatama; ja olid rasteira'd, arranque'st või tesoura'st kuni baixa või baiana'ni; canela'd ja ponta-pé'd, milles mõned olid nii kiired, et ulatasid saapa kandilise ninaga vastase lõuani; ja veel bolacha'd tapa-ôlho'st, mis lõid vastase pikali beiço arriba'ni, mis valmistas suu ette puaia jaoks".
[..]
* pärit kreeka tragöödiatest, kus inimesed üheskoos rääkisid
